See veebileht kasutab küpsiseid (cookies).

Jätkades TJO Konsultatsioonide veebilehe kasutamist, nõustud meie kasutajakogemuse parandamiseks mõeldud küpsiste ja nende kasutamise tingimustega. Tutvu meie andmekaitse põhimõtetega.

Main content section

1-minuti õppetund: Ideaalne klapp

Jussi Onoper
Juhatuse esimees, konsultant ja koolitaja

Ühel päeval, kui ootasin järjekorras seistes selle kiiret kulgemist, juhtusin juhuslikult kuulma kahe samas järjekorras seisja vestlust. Mulle tundus, et nad olid omavahel vanad tuttavad, aga polnud kaua kokku trehvanud. Kuulsin lauset, mis justkui sundis mind vestlust pealt kuulama.
“No üldiselt teen tööd siis, kui midagi muud veel lõbusamat teha pole!” kiitles korrektse välimusega selgelt enesega rahulolev härrasmees. “Olen puhanud terve suve ja nüüd juba käed sügelevad midagi tegema. Töötan esmaspäevast neljapäevani, reede oleme vabastanud pikema nädalavahetuse tarbeks. Palka makstakse piisavalt – no nii, et enne palgapäeva rahamuresid pole,” tundus ta olevat täies sõiduvees.

Mõtlesin, et küllap kelgib, vaevalt, et kuskil selliseid võimalusi on. Olen käinud paljudes ettevõtetes ja sellist mõneti ideaalilähedast olukorda saavad nautida võibolla vaid vähesed ülemused.

Teine, välimuselt veidi lohakam mees, hämmastas mind aga veelgi rohkem: “Tead, meil on nii huvitav, et ausalt öeldes ega ma eriti koju kipugi – vahel jõuan ainult magama. Pole kolm aastat puhanud ega tahagi. Ükskord käisime perega lõunas puhkamas, sain esimesel päeval päiksepõletuse – piinlesin kogu puhkuse.”
“Kuidas palgaga lood on?” oleksin peaaegu juba ise ennast reetnud, kuid minu õnneks oli see siiski puhkusest pakatava mehe esitatud küsimus. “Ega raha ju kedagi õnnelikuks pole teinud, ära elan ja palju meil siis vaja,” kahtlesin oma kuulmises.

Tööjõupuuduses vaevlevates ettevõtetes on hetkel löögi all eelkõige tööandjad ja juhid. Mida võiksime teha, et meelitada juurde uusi ja hoida vanu töötajaid? Kas me oleme proovinud:
– suhtlemise kaudu töötajate mõistmist,
– arvestada töötajate arvamusega ja nende perede vajadustega,
– hoolivat suhtumist ja tunnustamist,
– teha tööd huvitavamaks ja lõbusamaks,
– teha töökohta mugavamaks ja sobivamaks,
– luua sõbralikku ja usalduslikku õhkkonda kogu kollektiivis,
– pakkuda töötajatele arenguvõimalusi,
– siduda töötasu ettevõtte tulemustega,
– võimaldada töötajatele sobivaimaid puhkeaegasid,
– …,
neid suhteliselt odavaid lähenemisviise?
Kas midagi saavad ka töövõtjad ära teha?

Ühes tööandjate seltskonnas kuulsin kurtmist, et töötajad ei taha või ei viitsi sugugi paremini tööd teha, vaatamata sellele, et saavad tulemustasu. Töötajad pidavat hindama rohkem aega, kui lisaraha, mida ollakse nõus maksma intensiivsema või õigemini efektiivsema töö eest. Mida võiksime teha, et olla paremad ja atraktiivsemad töötajad? Kas me oleme proovinud:
– seada ja võtta endale tööalased eesmärgid,
– planeerida ja kasutada tööaega ainult olulisteks tegevusteks,
– teha ettepanekuid töökorralduse muutmiseks,
– otsida võimalusi enesearenduseks,
– olla tõeliselt hoolivad kaastöötajate suhtes,
– rakendada sisemise kliendi põhimõtet,
– probleeme ja kõrvalekaldeid ennetada,
– …,
neid suhteliselt vähenõudvaid lähenemisviise?

Ainult ühiste sammude ja muutustega paremuse poole läheneme me sihile ideaalse töö või ettevõtte osas. Jõudu ja jaksu kõigile mõistmaks, et Eesti vajab ka uue eesmärgi saavutamisel – jõuda 5 edukaima riigi sekka – eelkõige edukamaid ja teotahtelisemaid inimesi ning efektiivsemaid ettevõtteid. Otsige ideaalset klappi!

Tunned teema vastu huvi?